Hommikul vara, keegi koputas jälle uksele ja 8 ajal hakkas mingi mees selle asfaldti lõhkumise masinaga tööle. Uskumatu, taaskord puhkepäeva hommikul. Mai saa aru kuidas see lubatud seal on ja keegi kaebama ei lähe. Üritasin vägisi magama uuesti jääda, mõttetu üritus, ühesõnaga pool 9 ülesse. Kati oli pannkoogi taigna juba valmis teinud, ta läks ühele tuttavale metroojaama vastu, ma tegin pannakaid. Ragbi World Cup hakkas telekast, Wales ja Lõuna-Aafrika mängisid, kuna David ja too naine kes külla tuli on Zimbabwest, siis olid nad kõik L-A poolt. Ragbi on peaaaegu sama mis Ameerika jalgpall, aind ilma nende suurte kaitsmeteta. Jõhker mäng! Enamuse ajast on nad puntras maas, ja mingi hetk pall pääseb ime läbi sealt puntrast välja (ma ei saa aru kuidas, sest nad on pmst üksteise peal hunnikus) ja siis keegi jookseb palliga sinna joone taha ja ongi punkt(id). Sellest süsteemist ma väga hästi aru ei saand veel, aga küll jõuab. Pannkooke sõime Nutella ja maasikatega-korraga. Uskumatult hea, päris kindlasti teen kunagi ise ka. Vivian käis välja idee et me läheks linna Toidu Festivalile.
Nojah, loomulikult olime Katiga nõus. Helistasin Krissule ka, ta vastas et ei tule, sest oli just jooksmas käinud, vale teeotsa valinud ja ära eksinud, ehk siis ta trenn koosnes 1 tunnist ja 40 min jooksust. Pidime metrooga üsna pikalt sõitma. Kuskil poole pääl tuli peale üks mees, nii 45-50ndates vms. Hall pea, tavalised riided ja kuulas muusikat. Ta oli vaguni keskel seal kus seista saab ja postid on. Järsku hakkas ta tantsima. Üksinda, oma muusika järgi mis tal kõrvaklappidest tuli, meie seda ei kuulnud. Tantsis nagu ööklubis. See oli nii haigelt naljakas, ma ei suutnud vapsee naeru pidada, hakkasin kõva häälega naerma. Õnneks ta ju ei kuulnud. Kõik vahtisid teda. 15 min vähemalt tantsis seal. Väga naljakas ikka. Kati ütles et sellist asja ikka iga päev ei näe, mul siis vedas:D Ku me sinna festivalile kohale jõudsime, oli väike pettumus. Maksimum mingi 10 putkat aind söögi asju, rohkem muud teemat, käsitöö ehteid jms. Käisime paar korda edasi-tagasi ja valisime ühe putka kust süüa osta. Kati teadis valida, otstsime india putkast (inglise-india, nagu Kati ütleb) burksi. Oii vana kus oli vürtsine, suur ka. Algusel ei saanudki aru, aga kui burks läbi sai siis suu ja huuled huugasid. Silmad läksid ka vesiseks ja nina hakkas jooksma:D Kati ei tundnud vist midagi, ta on sellisega toiduga harjunud. Kuna Kati käib kirikus ja oli pühapäeva õhtu, siis läksime kirikusse. See teenistus või nii toimus teatris! Teatri ees ukse kohal oli Freddy Mercuri kullast kuju, niiet kirikust oli asi kaugel. Aga ju nad kasutavad sellised populaarseid kohti. Jäime nats hiljaks. Meie kohad olid rõdul, ruum nägi välja nagu teater ikka, mahutas mingi 2000 inimest.
Ku sisse jõudsime mul jäi karp lahti. Laval oli rokkbänd! Kõigil olid ikkagi tavalised riided, nagu oleks pubisse tulnud vms. Trummid, süntesaatorid, kitarrid jms + 8 lauljat. See oli võimas, nagu rokk-kontserdil, kananahk tuli isegi algul peale. Noh nad laulsid muidugi Jumalast, aga kui inglise keelt ei oskaks, siis küll aru ei oleks saand millest nad laulsid. Inimesed olid kõik püsti, plaksutasid kaasa ja laulsid, sõnad olid ekraanil. Lugude vahepeal rääksid paar meest juttu ka. Ja siis jälle lauldi, lõpuks oli rahvas jumast äksi täis, nii kõvasti lauldi kaasa et kogu teater kajas. Äge oli. Katil oli seal oma seltskond, kellega läksime pärast pubisse. Pühapäeva kohta oli pubis väga palju inimesi, no kui Eestiga võrrelda. Istusime mingi tunnikese, rääkisime juttu ja läksime koju.
Nojah, loomulikult olime Katiga nõus. Helistasin Krissule ka, ta vastas et ei tule, sest oli just jooksmas käinud, vale teeotsa valinud ja ära eksinud, ehk siis ta trenn koosnes 1 tunnist ja 40 min jooksust. Pidime metrooga üsna pikalt sõitma. Kuskil poole pääl tuli peale üks mees, nii 45-50ndates vms. Hall pea, tavalised riided ja kuulas muusikat. Ta oli vaguni keskel seal kus seista saab ja postid on. Järsku hakkas ta tantsima. Üksinda, oma muusika järgi mis tal kõrvaklappidest tuli, meie seda ei kuulnud. Tantsis nagu ööklubis. See oli nii haigelt naljakas, ma ei suutnud vapsee naeru pidada, hakkasin kõva häälega naerma. Õnneks ta ju ei kuulnud. Kõik vahtisid teda. 15 min vähemalt tantsis seal. Väga naljakas ikka. Kati ütles et sellist asja ikka iga päev ei näe, mul siis vedas:D Ku me sinna festivalile kohale jõudsime, oli väike pettumus. Maksimum mingi 10 putkat aind söögi asju, rohkem muud teemat, käsitöö ehteid jms. Käisime paar korda edasi-tagasi ja valisime ühe putka kust süüa osta. Kati teadis valida, otstsime india putkast (inglise-india, nagu Kati ütleb) burksi. Oii vana kus oli vürtsine, suur ka. Algusel ei saanudki aru, aga kui burks läbi sai siis suu ja huuled huugasid. Silmad läksid ka vesiseks ja nina hakkas jooksma:D Kati ei tundnud vist midagi, ta on sellisega toiduga harjunud. Kuna Kati käib kirikus ja oli pühapäeva õhtu, siis läksime kirikusse. See teenistus või nii toimus teatris! Teatri ees ukse kohal oli Freddy Mercuri kullast kuju, niiet kirikust oli asi kaugel. Aga ju nad kasutavad sellised populaarseid kohti. Jäime nats hiljaks. Meie kohad olid rõdul, ruum nägi välja nagu teater ikka, mahutas mingi 2000 inimest. 
Ku sisse jõudsime mul jäi karp lahti. Laval oli rokkbänd! Kõigil olid ikkagi tavalised riided, nagu oleks pubisse tulnud vms. Trummid, süntesaatorid, kitarrid jms + 8 lauljat. See oli võimas, nagu rokk-kontserdil, kananahk tuli isegi algul peale. Noh nad laulsid muidugi Jumalast, aga kui inglise keelt ei oskaks, siis küll aru ei oleks saand millest nad laulsid. Inimesed olid kõik püsti, plaksutasid kaasa ja laulsid, sõnad olid ekraanil. Lugude vahepeal rääksid paar meest juttu ka. Ja siis jälle lauldi, lõpuks oli rahvas jumast äksi täis, nii kõvasti lauldi kaasa et kogu teater kajas. Äge oli. Katil oli seal oma seltskond, kellega läksime pärast pubisse. Pühapäeva kohta oli pubis väga palju inimesi, no kui Eestiga võrrelda. Istusime mingi tunnikese, rääkisime juttu ja läksime koju.
No comments:
Post a Comment