Neljapäev, 29/9/11

Täna oli nii soe, et isegi sukapükse ei pidanud panema. Seelik ja lühikeste varrukatega pluus. Soe on tegelt vähe öeldud, kuum on õige sõna. 27 kraadi!!!! Rannailm ju. Täitsa selge taevas. Saan ju autoga tööle. Hommikul ütles Kaia, et Arunas läheb hiljem tööle, et ma läheks Westonisse, kus nad elavad, ja siis Arunas aitab mul pangakonto avada (ta peab kinnitama et ma seal elan, sest nagu ma juba ütlesin, hotelli aadressiga ei saa midagi aetud). Läksin siis keset tööpäeva Westonisse rongiga. Jõudsin jaama, rong läks nina eest ära, pidin pool tundi ootama. Ja siis ôeldi et 5 min jääb ring hiljaks kah, lahe. Kuna nii vähe maad sinna, siis kontrolör ei jõudnudki minuni ja ma ei pidand pileti raha maksma :) 
Saingi konto avada, polnd mingit Eesti aadressi tõestust vaja nagu teises harus küsiti. Mu ID kaardi pildi kohta küsis ta küll, et kas see olen tõesti mina:D Kes teab, see teab. Näitasin talle siis juhiluba ka, ega toogi parem pole. Ütles et ma võiks oma dokumendid ära vahetada:D Isegi Arunas ei pidand midagi tõestama et ma seal elan. Ja siis viis ta mu tööle tagasi. 
Vahepeal oli pakk saadetud. Hea uudis, mu nimesilt, mis 3 nädalat tagasi telliti, saabus. Olen jube tähtis sellega nüüd:) Väga imelik oli apteegis täitsa silditult ringi kõndida.
Kohalikust lehest leidsin ühe kuulutuse, 1-toaline, kesklinnas (Westonis). Kaiaga arutasime, et algul pole ikka mõtet Bristolisse kolida, kalliks läheb. Westonist saaksin autoga tööle ka, ei peaks rongi peale raiskama. Igatahes, plaan on siis ikkagi jaanuarini Westonis olla. Ja siis kindlalt Bristol. Sain töökaaslasega linna. Korterist niipalju, et meeldis. Kesklinnas, korralik vannituba. Tuba on küll väike, aga 2x suurem kui eelmine ühikatuba, niiet saab hakkama:) Mõtlen veel nats ja hellan vast homme ära. 
Rongiga tagasi, suht pime juba. Kui oma rongijaama jõudsin, juba kottpime. Kõndisin ja trükkisin samal ajal jälle. Poolel teel on ragbi klubi. Vahtisin ekraani ja äkki veeres suure hooga see naljakas pall mu jalgade eest tänavale. Pidin loomulikult päästma hakkama kohe. Seelik seljas jooksin tänavale, lõin vasaku jalaga palli tagasi täpselt poisile. Too ütles ka midagi aga mai saand aru, kuulasin muusikat. Ja nii siis.. ÜKSKORD PIDI SEE JUHTUMA!!!!! Astusin selle hunniku sisse mida ma olen püüdnud see 2 nädalat vältida. Õnneks see oli lapikuks sõidetud ja kuiv. Pärast meeleheitlikku kinga vastu muru hõõrumist tundus et tald sai siiski puhtaks. Edasi kõndides oli mingi hetk nii pime, et oma kätt ka ei näinud. Õnneks iPod valgustas:) ma olen päris kindlasti ainuke inimene kes nendel tänavatel kõnnib, sest valgustus ei põle, kuigi postid on. Hoiavad kokku, ega nad ei tea ju et üks hull ikkagi kõnnib. Jõudsin ilusti hotelli :)

Kolmapäev, 28/9/11

Täna käisin Bristolis sügiskonverentsil. Hommikul vara rongiga, mingi 7.30. Mai saa aru mis mul viimasel ajal on, hommikul alati umbes 30 min enne alati tuleb wc häda. Siis ei saa ju enam korralikult magama ka jääda. Eriti nõme, põis ei saa nüüd 30 min kauem vastu pidada:D Igatahes Bristolis käisin. Selle rongipileti maksab õnneks firma kinni:) Mingi 60 inimest oli seal. See teema pmst mõttetu minu jaoks. Mai saa aru miks nad peavad seda eraldi teenusena apteegis pakkuma- patsiendile uue ravimi tutvustamine. See in nagu omaette ooper seal, peab inimesega konsultatsiooniruumi minema. Et seletama miks ja kuidas jne. Eestis tehakse ju kogu aeg seda, üle leti. A noh minu jaoks oli see konverents hea sellepärast et sai natuke seda suhtluskeelt harjutada ja õigeid väljendeid õppida.  Süüa sai ka iga 2 tunni tagant:D 9st 5ni kestis. Naljakaid videosid näidati, kuidas inimesed ennast lolliks teevad, arvavad et teevad nalja, hahaa:D Selliseid harjutusi ka nt et keetmata spagetti pead teise inimesega näpu vahel hoidma ja see ei tohi katki minna kui edasi liigute. Noja vahepeal oli igav ka, sest igavad teemad, nt kui palju mingi apteek kasumis/kahjumis on. 
Ma pidin pool tundi varem ära minema, sest mul oli korteri vaatamine kokku lepitud. Võtsin firma kulul takso (seda oleks pidand nagunii tegema sest rongijaama pidi saama) ja sõitsin kohale. Passisin seal sest sain liiga vara. Noja ku kell õige oli siis toda polnd kuskil. Mitu x hellasin, ootasin mingi 15 min. Ja siis hellas, et korter on ära antud. Kuna toopäev helistasin talle töö telefonilt, siis ta oli sinna helistanud ja ütlend et ma ei tuleks. Tööl loomulikult polnd kellelgi minu numbrit, neil kellel oli, olid kah konverentsil. Ja Kaia ja juhataja, Rogan, olid mõlemad telefoni koju unustanud. Lahe. Minuga ikka juhtub eksole. Taksot oma raha eest ei raatsinud võtta, kõmpisin ise rongijaama, nii 3 km, kaardi järgi. Vähemalt oskan nüüd väga hästi kaarti lugeda. Praegu kõnnib kohalikust rongijaamast hotelli, samal ajal trükin iPodis seda teksti. Paar korda olen okstega vastu nägu saand, sest hämar on ja ma vahin ekraani :D Loodan et nende limukate peale pole astunud. Või siis sõnniku sisse, ei imestaks minu puhul ju. Täna olen umbes 10 km kõndinud. Need poollampjalad valutavad nats. 1,5km läheb õnneks ruttu kui iPodi vahid:D Lähen otse baari, olen netis väheke ja ära magama. Homme tööpäev. 

Teisipäev, 27/9/11

Täna oli Kaia asemel keegi teine, sest Kaia oli koolitusel. Õnneks oli normaalne, lasi mul teha kõike mis Kaiagi. Eile õhtul käisin Kaia ja Arunase pool, sest Arunas näitas oma sõbra korterit. Tuba pigem siis. Köök ja wc olid väiga ilusad ja korras, aga tuba oli liiga väike. Noh vaatab, ku kuhugi mujale minna pole. 
Täna panin sildi välja et koristajad mu tuppa ei tuleks, sest mul polnd midagi koristada. Et magan veel, mitte häirida. Ise läksin tööle. Õhtul tulin siis olid nad ikka toas käinud, kõik asjad ära vahetanud. Maakad. Õhtul käisin jooksmas, siis olid need limuskid välja hakand roomama. Nii suured kui nimetissõrm sul. Rõvee!!! Üks oli 10cm-ne!! Kati ütles et neil ülikooli ajal to käis need köögis kraavikausi august sisse. Ma koliks kùll kohe välja! 
Baaris jälle jalka, suur lärm.

Pühapäev, 25/9/11

Kuna eile mul käterätte ära ei vahetatud, otsustasin et räägin isiklikult koristajatega. Tavaliselt nädalavahetusel tulevad nad 1-ajal. Ootasin ootasin, kell oli juba 2 läbi. Enam ei viitsind passida, sest tahtsin jooksma minna. Jätsin mustad käterätid maha, nagu varem. Tunni pärast olin tagasi, samad käterätid olid kokku volditud ja vannitoa lauale pandud. Läksin adminni juurde, et kas saan koristajatega rääkida. Noid enam kohal polnd, adminn jälle vabandas ja lubas kätekad tuppa tuua. Natsa aja pärast koputas, käes kätekad ja 2 vautserit, et saan 2x 10£ eest baaris süüa ja juua. Näedsis :)
Nüüd istun natu baaris netis, ja siis lähen VANNI !!! Ma pole seda vist 10 aastat teind.

Reede, 23/09

Täna käis boss apteegis, ütles et saan jõuludeks koju minna, jeeeeee!!!! :)

Neljapäev, 22/09

Täna oli vaba päev. Kui Kaial on vaba, siis ma võtan ka vabaks, need teised proviisorid nagunii midagi ei õpeta. Ärkasin hommikul sama vara, nagu polekski vaba olnd. Ostsin ajalehed, läksin apteeki. Tavaliselt tehakse 8.45 lahti, aga Kaia asendaja jäi hiljaks, kuulsin pärast et tuli alles 10.15. Seal ei tohi ju apteeki avada kui proviisorit pole. Ja kuna seal apteekides aind üks proviisor, tehti apteek alles siis lahti. Päris hull eks, nii tähtsad on seal proviisorid :)
Helistasin paarile  ajalehekuulutusele, mis olid Westonis, aga kuna ma tahan sinna jääda aind detsembrini, kuni Mario tuleb, siis keegi polnud nii lühikese ajaga nõus. Aga võib-olla saan Aerunase sõbra korterisse soodsa hinna eest ja nii kauaks kui ise soovin:)
Vaba päev siis, käisin Bristolis, otsisin neid agentuure kes kortereid üürivad. Kesklinnas ühe leidsin, aga seal olid aind müügiks. Kaia ja Arunas tulid ka sinna, käisime linnas ringi. Kesklinn on väga ilus. Jõeäärne piirkond eriti mõnus, palju jahte jms veesõidukeid. Pangas käisime ka, kuna lasin tööjuures kirjutada kirja, et ma elan Kaia ja Arunase juures, siis nad tulid kaasa, et kinnitada et elan seal. Algul öeldi et saab kindlalt, siis pidime 40 min ootama ja ikkagi ei saand. Kuri mutt väitis, sellest ei piisa.  Et pean dokumenti näitama kus Eesti aadress peal.

Kuna meil pole selliseid siis pean näitama pangaarvet kus mu aadress peal. Heh. Arunas lubas et kui nr Westonisse samasse panka lähme siis saan konto. Nõme reegel siin, et peab olema minu nimel arve vms. Lõpuks too mutt ju seletas, et tal on vaja minu Eesti aadressi kinnitada ja imestas et kuidas neil ühegi dokumendi peal aadressi pole. Ühesõnaga pean koju panka helistama, et nad meiliksid mulle mingi kirja kus ütlevad et olen Vilja tänavale sisse kirjutatud. Maakas noh. 
Pidin endale pikkade varrukatega viisaka pluusi ka ostma, mul on apteegis külm kogu aeg, nagu Kaialgi. Teised ei jõua ära imestada, ise meil on talvel -30 ja meil on praegu külm :D Nood ju käivad praegu ilma sukapüksteta ringi. Siin pidi talvel külm olema, kuigi miinused pole palju, aga õhuniiskus on teistsugune.
Siis läksime Kaia ja Arunase poole. Arunas kaotas mingi kihlveo ja pidi õhtul süüa tegema. Kartul, väga hea kaste, salat ja eriti suur šnitsel. Kõht sai niiiii täis, siiamaani on (kell on 11). Tsauu!!

Teisipäev, 20.09

Sain nats tagasisidet, et peaksin seletama seda süsteemi paremini. Igatahes, praegu olen praktikal, mis kestab 2 kuud. See on väikses külas Yattonis, kus on Kaia apteek, kes lõpetas ülikooli minust 2 aastat varem, seega ta on siin 2 aastat töötanud. Ta on mu juhendaja. Ja 2 kuud saan miinimumpalka. Pärast seda hakkan iseseisvalt töötama. Kuna Inglismaal on vähe proviisoreid, siis pärast seda 2 kuud hakkan ma iseseisvalt töötama piirkonna apteekides,  seal kus rohkem vaja on. Aasta pärast või nats vähem saan endale soovi korral püsiva apteegi, kus iga päev käin. Kuu aega maksab firma hotelli, see on samas külas kus Kaia apteek. Pärast kuud pean leidma ise korteri üürimiseks. Üritan leida Bristolisse, aga kuna mul läpaka ekraan ei tööta, siis see nii lihtne ei ole. Praegu olengi mõelnud et otsin Weston-Super-Mare'sse, 70 000 elanikuga mereäärne linn, Kaial on seal tuttav kes üürib kortereid, saaks algul lihtsamalt. Aga kauaks ma ei taha sinna jää, liiga tuuline. Jaanuarist tahaks kindlasti Bristolisse. 
Mu töö on teistsugune kui Eesti apteekides. Kuna üks proviisor on apteegis, siis teised töötajad nt otsivad retseptil oleva ravimi valmis, proviisor peab kontrollima, allkirjastama ja paneb rohelisse paberkotti, niiet keegi ei näe mida ostad. Seda rohelist pakikest võib müüa ka töötaja. Siis on sellised asjad kuhu pannakse inimesele valmis tabletid ja kapslid, mida nad iga päeva kohta võtma peavad, nädala jagu tehakse ette. Abiline paneb need spetsiaalsetesse topsikestesse, mis omavahel ühendatud ja sildid peal mis päeva oma ja miss kell võtta. Proviisor kontrollib tableti haaval üle, kleebib kinni. Homme panen pildi ka selle kohta. Ja siis vanadekodule tehakse sellised inimese kohta kuuks ajaks ette. Suht suur töö,'riik maksab selle eest (tööandja ehk siis). Ühesõnaga apteegis et tohi midagi teha ravimitega kui proviisor pole kohal. Nad võivad seda muud kraami müüa, hambapastad jms. Siin müüakse apteegis veel ka nt juuksevärve, ehteid, kosmeetikad, parfüüme, mänguasju jms naljakaid mitte-apteegilikke asju :)
Täna näiteks pandi riiulitele jõulukaup ja -reklaamid :D
Imelik asi täna hotellis, iga päev koristatakse eks. No ja kui mul pole midagi koristada, panen sildi et magan. Täna hommikul jätsin käterätid põrandale et need ära vahetataks. Tagasi tulles olid nad lihtsalt kuivaman pandud, kuid endiselt mustad. Kui ma nüüd järele mõtlen siis on seda varem ka juhtunud, sest mul sai üks brokoliga kokku ja järgmine päev oli see sama plekk alles. Käisin adminniga rääkimas, ütles et teised on ka kaebamas käinud. Lubas pahandada koristejatega. Loodan et nad homme karistuseks midagi muud ei tee :D

Esimene tööpäev, 19.09

Esimene tööpäev oli tore. Ootasin hullemat. Palju on õppida, oi kui palju. Süsteem on täiesti teistsugune. Aga mulle meeldib, meeldis juba Eestis ju. Aga jah, väga palju uut. Korraga ei suudagi kõike haarata. Seltskond on super! Selles mõttes et paar inimest on imelikud, aga ülejäänud on lahedad. Muudkui jutustavad, teevad nalja jne. Õnneks juhataja sõidab minu hotellist mööda kui koju tuleb, niiet ma ei peagi seda 2km jala kõndima, ainult siis kui tal vaba päev on.

Lõuna on tund aega, käisin täna raamatukogus netis. Üritasin korteri kuulutusi otsida, suht tulutu. Esiteks, nett on siin igal pool mega aeglane, ja kõik lehed tulevad aeglaselt lahti. Teiseks, kallis on suht, kolmandaks, miljon pakkujat, aga kõik on see kus saad tuba aind üürida.
Vot ja nüüd istun baaris taas, netis :D

Pühapäev, 18.09

Täna ööösel oli kõrvaltoas mingi tsirkus. Mees kõndis koridoris kella 2 ajal öösel edasi tagasi, iga kord kui oma uksest (minu kõrvaltuba) mööda läks, tampis rusikatega vastu ust, ja ütles „Let me in!“ (lase mind sisse). Ja nii mingi 10 korda. Mul hakkas hirm kohe, sest ta vahel läks vastu mu ust ka, mõtlesin et murrab sisse vms. Siis naine lasi ta lõpuks sisse, ja siis nad röökisid toas mingi 15 min, mehe põhiline sõna oli „faking“. 1 ajal läksin Kaia poole, käisime suures poes, mis on 10x odavam kui kohalik. Nüüd ma olen siin netis. Teeme süüa ja kell 7 hakkab kossu EM finaal.

Laupäev, 17.09

Ärkasin oma suures voodis valepidi. Ei saand aru mis toimub, oleksin peaaegu voodist maha kukkunud, sest kardinad ees on toas nii pime, et midagi ei näe. Ma ei saa aru mis selle ilmaga siin on, üks hetk sajab, teine hetk päike. Ja kusjuures iga kord sajab padukat olematust pilvest. Midagi ma täna ei teind, lugesin aind oma materjale.

Reede, 16.09

Hommikul vara läksin rongijaama et seda tasuta lehte saada, kus kinnisvara eri pidi olema. Häh, midagi polnd, paar kuulutust aind, see ajaleheputka tädi pani segast järelikult. Tahtsin raamatukogusse netti minna. Olin varem sealt mööda sõitnud Kaiaga, see oli mingi 100m apteegist. Aga no seepäev ma lihtsalt ei leidnud seda üles! Kõndisin mingi 500m mööda. Sain tunnikese seal kortereid vaadata, midagi erilist ei leidnud. Tagasi minnes nägin 3 rattaga autot- 2 taga, üks ees. Elektrisinine. Koomiline näeb välja. Jooksmas käisin ka, oli just vihma sadand. Vikerkaar oli. See oli lihtsalt niiiiiii äge. Nii suurt ja värvilist vikerkaar ma näind varem pole ja see oli nii lähedal, et pmst sain katsuda. Õhtul istusin taaskord baaris. Näitaks siis kossu EMi poolfinaale ja neid tähsamaid mängegi, ei, ainult jalkat, mingit kohalikke liigasid. Samas Eesti klubidega võrrelda ikka ei saa, siin ikka mitu x paremad.

Neljapäev, 15.09

Läksin apteegi juurde, käisin seal pankades proovimas, ei midagi, ei õnnestunud ikkagi kontot avada :D Jalga panin need valged kingad, mis kodust kaasa võtsin, et hakkan tööl kandma. Sokk alla ei mahtunud, sukki polnud, ehk siis paljas jalg. Sinna minnes polnd häda, aga tagasiteel see 2km oli nagu piinapink. Plaastritest polnd kasu, sest need tulid kohe ära. Pärast toas vaatasin, 2 jala peale kokku 10 villi!!! See on mul vist rekord. Tagasiteel oleks peaaegu hobuse sõnniku sisse astunud, see üks suur hunnik mis keset kõnniteed. Vahtisin oma iPodi, viimasel hetkel sain mööda astutud. Villid nii valusad, et jooksma ei saand minna, kipitasid rämedalt. Lugesin siis Kaia antud materjale ja vaatasin mingid ägedat loomasaated, suu ammuli nagu väike laps. Hiljem kui baaris netis olin, siis kõrvalllauas istusid 3 meest. Mingi asja peale hakkasid nad nii itsitama, nagu 10-aastased poisid. See oli nii naljakas, et ma pidin vaeva nägema et mitte kõva häälega naerda.

Kolmapäev, 14.09

Hommikul läksin Bristolisse. Kohalikus rongijaamas tuli vastu Roy-sarnane koer perenaisega. Ta oli nii Roy moodi et mul hakkasid pisarad jooksma. Läksin siis rongipeale, 15 min sõidab yattonist Bristolisse, niiet ruttu. Ostsin omale 1£ päikseprillid ja musta seeliku. Päikseprillidega olin nii tähtis enda arust, olin juba nendega mõnda aega ringi käinud kui üks hetk vaatasin akna peegelduselt, et ühel klaasil on kleeps peal :D. Käisin kahes pangas, üritasin kontot avada. Kaia oli mulle kaasa andnud tema kodu arve, ta peika nimel oli see arve, aga ma üritasin seletada, et see mu vend ja tema maksab arveid jne. Aga seal ei saa kontot avada kui kindlat aadressi pole ja sealt aadressilt sinu nimega arvet kaasas pole. 4ks jõudsin tagasi hotelli. Siis tulid Kaia ja Arunas mulle järgi ja läksime nende poole Leedu-Makedoonia mängu vaatama.

Teisipäev, 13.09

Uskumatu, mitmendat hommikut järjest, 7.15- seekord siis mootorsaag! Täitsa lõpp, hotelli juures, ma tõesti aru ei saa. Olin 8ks äratuse pand et hommikust süüa, aga see 45 min ma enam magada ei saanud. Buffee-laud oli kaetud all baaris. Lahe mini karp hommikusöögihelbeid, umbes ¼ tavalise karbi suurusest. Valisin selle tiigriga, mis kunagi telekast reklaamis, homme võtan teistsuguse. Kui ma sääl laua juures sehkendasin, tuli üks naine mu juurde ja küsis midagi. 2 korda ma ei saand aru, ütlesin aind „Sorry?“. Kolmandal korral õnneks sain, küsis kas ma tahan sooja hommikusööki ka. Ei oskand kohe midagi öelda, aind peekon ja munad. Ta tõi mulle praetud peekoni ja ÜHELT POOLT praetud 2 muna. Väkk, terve see kollane värises, tibu oli sees. Sõin aind ümbert valged ära ja peekoni ka loomulikult. Kõõritasin mida teised söövad, et saaksin homme muud küsida. Siis rääkisin Skaibis emme ja Marioga, baaris on wifi. Toas proovisin arvutit käima panna ja oh seda õnne, läkski. Netipulk eriti ei toimi, siin ju maakoht ja levi ilmselgelt nõrk. Linnas käisin ka korraks, või noh, küla keskuses. Siin tee ääres kasvavad need, mustad vaarikad, põldmarjad noh. Niii palju ja nii ilusad. No aga tee ääres, ma ei saa neid süüa, autod aind voorivad. Kogemata võtsin ühe, hea oli küll :) Poolel teel on sarapuu pähklite kasvandus. Taaskord kogemata võtsin ühe kobara möödaminnes kaasa, pärast tegin kääride vahel katki- maitse oli nagu vanasti siis ku me taaduga Verijärve ääres neid korjamas käisime. Kohaliku kiriku juures käisin kaa, ja seal hakkasin üle tee minema, siis üleni erekollase mantliga mees astus stop märgiga teele, peatas kõik autod kinni ja siis ma sain üle minna :D Täna oli muidugi nii suur tuul jälle, et ujumismütsi peab kandma kui tahad et pats kuidagigi püsiks. Kõnniteedel on siin värvilised teod maas, nt erekollane või oranz tigu musta triibuga. Majad on enamus mõisad, majade ees seisavad sellised autod nagu filmis "Kadunud 60 sekundiga", ehk siis Porched, Lincolnid ja mingid sellised margid mida kirjutada ei oska. Mitu korda olin juba fuajeest läbi käinud, aga alles nüüd sain aru, et see kuusk mis seal ukse kõrval seisab, on jõuluehetega ehitud. Sildil on kirjas, mingi et söö oma jõuluõhtusöök siin vms. Septembris saate aru !!! Täna jõin ka esimest korda piimaga teed, sest see tee on muidu liiga mõru.

Esmaspäev, 12.09

See öö ma magada ei saand, sest keset ööd ärkasin üles ja olin oma käe ära maganud, valutas terves pikkuses, tahtis otsast tulla. Ja õhtul Kati küsis mu käest kas mind ei häiri kui kardinaid pole ees, varem ei häirinud (sest olin väsind kaa), aga nüüd kui öelda siis kindlasti hakkas häirima, seega mul und ei tulnd. Kati äratas mind kell 8, rääkisime juttu ja ta läks 9 paiku tööle. Rong läks kell 1, Kati arvas et ma oma suurte kottidega peaks kodust 10.30 minema hakkama. Endiselt olid kotid mega rasked ja vastutuul oli nii suur, et mingihetk tundus et ma üldse ei liigu edasi, et nagu tuul tõukab isegi tagasi. Vihma ka tibutas. Turnisin siis taas mööda treppe oma pagasiga, õnneks kõige suuremast trepist aitas üks mees üles. Uuemates jaamades olid õnneks eskalaatorid ka, aga mõni liikus nii kiirelt et mul oli tegemist et sinna peale saada. Jõudsin liiga vara, passisin rongijaamas tunni, vahtisin tuvisid ja inimesi nagu Kati soovitas. Algul läksin valele platvormile, ootasin mingi aeg, aga siis kui rongi ei tulnd kähku otsisin mingi töötaja ja ta näitas mulle õiget kohta. Sõitsin Londonist Bristolisse, umbes 1,5 tundi ja Bristolist Yattonisse. Jälle valisin vale platvormi, kuigi silt näitas et 45 min pärast saab tolle rongiga ka. Üks mees jälle näitas mulle õige koha ja sain napilt rongile. Tulen sii Yattonis rongist välja, rongijaamast välja ja tuul oli veel kõvem kui Londonis. Tänavad olid suht tühjad. Küla, nagu Kaia ütles (7000 elanikku). Teadsin et rongijaamast hotelli oli 1,8 km. See oli tõeline kannatuste rada. Esiteks tuul ei suutnud ära otsustada kust poolt puhub. Vahepeal kaperdasin isegi tuule tõttu, nii tugev oli. Teiseks, tänav kus ma kõndima pidin oli nii kitsas, et ise pidin autoteel kõndima et kohver ilusti veereda sai. Kolmandaks, kõnnitee oli täis punaseid pihlakaid, mis kohvri rataste vahele jäid ja mitu korda arvasin, et nonii, nüüd on kõik, et rattad tulevad alt. See tee oli kah katkine ja krobeline, vahepeal tunduski et sõidan põhja peal. Ja neljandaks, sõna otseses mõttes oli see küla, sest hobuse sitt oli mitmes kohas keset kõnniteed. Ahjaa, ja teiselpool teed oli mitu lauta, niiet sitahais käis üle pea. Nagu maal ikka:D. Aga kohale ma jõudsin. Tuba on korralik, teisel korrusel, suur voodi, vannituba ilus, telekas, veekeetja, tassid. Võtsin asjad kohvrist välja, jään siia ju ikkagi 31-ks ööks. Kõht oli vahepeal tühjaks saanud, otsustasin poodi otsima minna. Kõmpisin need 2km apteegini, käisin korra seal ja toidupoes. Otsustasin teha sama salatit mis ükspäev Kati juures. Ostsin kraami ära, kala asemel mingit viilutatud sinki. Kaiaga kõndisin rongijaamani, sain teada et mul tuleb lõpus 2 eksamit kaa, jeee. Ja õppematerjale sain palju, mingi 5 cm-ne patakas. Hotelli jõudes hakkasin salatit tegema. Siis avastasin, et mul pole kaussi ega ühtegi söögivahendit. Kausi sain singi karbist ja õnneks oli siin väike lusikas kaa, niiet hätta ma ei jäänd. Õnneks õnneks oli mul võtmehoidja küljes imepisike nuga, mille emme-issi olid kunagi kuskilt suveniiriks toonud. Tükeldasin küll vaevaliselt, aga tehtud sai. Brokkoli keetsin veekeetjas- valmis sai:D Kõht sai ka täis. Üritasin arvutit käima panna. Ja juba tuligi ahastus peale. Arvuti ei läinud käima, mingi tund aega proovisin. Kaia helistas, et tule alla, ta tõi mulle kausi, taldriku ja noad-kahvlid. Nad olid all autos (Kaia ja tema elukaaslane, Arunas, leedukas) ja me läksime pubisse, kuhugi kaugemale. Ma ei teadnud et me kuhugi lähme, mul olid plätud ka veel jalas. Rääkisime pubis päris kaua juttu, Kaia tegi söögid ka välja. Rääkis, et see palk mis ma pärast treeningperioodi saama hakkan on sandikopikad, et ma olen odav tööjõud. Et ma pean mingi aja möödudes palgatõusu küsima. Tundub jah, et Kaia halvasti ei teeni, kui nad oktoobris Kariibi mere äärde 2 nädalaks puhkama lähevad:). Viisid mu hotelli tagasi, sain veel õppematerjale ja netipulga ka. Viskasin oma suurde voodisse pikali. Vaatasin veits materjale ja lugesin Kati käest saadud raamatut- „All quiet on the Western front“, eesti keeles siis “Läänerindel muutusteta“, Remarque. Kunagi olen seda lugend ka. Uni tuli päris ruttu.

Pühapäev, 11.09

Hommikul vara, keegi koputas jälle uksele ja 8 ajal hakkas mingi mees selle asfaldti lõhkumise masinaga tööle. Uskumatu, taaskord puhkepäeva hommikul. Mai saa aru kuidas see lubatud seal on ja keegi kaebama ei lähe. Üritasin vägisi magama uuesti jääda, mõttetu üritus, ühesõnaga pool 9 ülesse. Kati oli pannkoogi taigna juba valmis teinud, ta läks ühele tuttavale metroojaama vastu, ma tegin pannakaid. Ragbi World Cup hakkas telekast, Wales ja Lõuna-Aafrika mängisid, kuna David ja too naine kes külla tuli on Zimbabwest, siis olid nad kõik L-A poolt. Ragbi on peaaaegu sama mis Ameerika jalgpall, aind ilma nende suurte kaitsmeteta. Jõhker mäng! Enamuse ajast on nad puntras maas, ja mingi hetk pall pääseb ime läbi sealt puntrast välja (ma ei saa aru kuidas, sest nad on pmst üksteise peal hunnikus) ja siis keegi jookseb palliga sinna joone taha ja ongi punkt(id). Sellest süsteemist ma väga hästi aru ei saand veel, aga küll jõuab. Pannkooke sõime Nutella ja maasikatega-korraga. Uskumatult hea, päris kindlasti teen kunagi ise ka. Vivian käis välja idee et me läheks linna Toidu Festivalile. Nojah, loomulikult olime Katiga nõus. Helistasin Krissule ka, ta vastas et ei tule, sest oli just jooksmas käinud, vale teeotsa valinud ja ära eksinud, ehk siis ta trenn koosnes 1 tunnist ja 40 min jooksust. Pidime metrooga üsna pikalt sõitma. Kuskil poole pääl tuli peale üks mees, nii 45-50ndates vms. Hall pea, tavalised riided ja kuulas muusikat. Ta oli vaguni keskel seal kus seista saab ja postid on. Järsku hakkas ta tantsima. Üksinda, oma muusika järgi mis tal kõrvaklappidest tuli, meie seda ei kuulnud. Tantsis nagu ööklubis. See oli nii haigelt naljakas, ma ei suutnud vapsee naeru pidada, hakkasin kõva häälega naerma. Õnneks ta ju ei kuulnud. Kõik vahtisid teda. 15 min vähemalt tantsis seal. Väga naljakas ikka. Kati ütles et sellist asja ikka iga päev ei näe, mul siis vedas:D Ku me sinna festivalile kohale jõudsime, oli väike pettumus. Maksimum mingi 10 putkat aind söögi asju, rohkem muud teemat, käsitöö ehteid jms. Käisime paar korda edasi-tagasi ja valisime ühe putka kust süüa osta. Kati teadis valida, otstsime india putkast (inglise-india, nagu Kati ütleb) burksi. Oii vana kus oli vürtsine, suur ka. Algusel ei saanudki aru, aga kui burks läbi sai siis suu ja huuled huugasid. Silmad läksid ka vesiseks ja nina hakkas jooksma:D Kati ei tundnud vist midagi, ta on sellisega toiduga harjunud. Kuna Kati käib kirikus ja oli pühapäeva õhtu, siis läksime kirikusse. See teenistus või nii toimus teatris! Teatri ees ukse kohal oli Freddy Mercuri kullast kuju, niiet kirikust oli asi kaugel. Aga ju nad kasutavad sellised populaarseid kohti. Jäime nats hiljaks. Meie kohad olid rõdul, ruum nägi välja nagu teater ikka, mahutas mingi 2000 inimest. Ku sisse jõudsime mul jäi karp lahti. Laval oli rokkbänd! Kõigil olid ikkagi tavalised riided, nagu oleks pubisse tulnud vms. Trummid, süntesaatorid, kitarrid jms + 8 lauljat. See oli võimas, nagu rokk-kontserdil, kananahk tuli isegi algul peale. Noh nad laulsid muidugi Jumalast, aga kui inglise keelt ei oskaks, siis küll aru ei oleks saand millest nad laulsid. Inimesed olid kõik püsti, plaksutasid kaasa ja laulsid, sõnad olid ekraanil. Lugude vahepeal rääksid paar meest juttu ka. Ja siis jälle lauldi, lõpuks oli rahvas jumast äksi täis, nii kõvasti lauldi kaasa et kogu teater kajas. Äge oli. Katil oli seal oma seltskond, kellega läksime pärast pubisse. Pühapäeva kohta oli pubis väga palju inimesi, no kui Eestiga võrrelda. Istusime mingi tunnikese, rääkisime juttu ja läksime koju.

Laupäev, 10.09

Ärkasin selle peale, et keegi koputas all uksele kell 8! Kati käis all, mingi töömees küsis kas need on meie autod. Magama me enam ei jäänud ju, sest nad hakkasid seal tee-ehitusega pihta. Uskumatu et nädalavahetusel niimodi. Sõime ja läksime 12-ks Camdeni turule. Krissu tuli ka, niiet meid oli 3. Olin seal varem ka käinud, aga mitte laupäeval- metsikult rahvast. Oi kus seal oli alles karvaseid ja sulelisi, millised kirevad ja edevad riided, ehted jms. Uskumatu kohe. Aind vahid inimesi, kedagi õnneks ei huvita. Ja kus seal müüakse alles kraami! Seal leidub vist küll igat vidinat mida hing kunagi ihaldanud on:D. Silmade eest läheb kirjuks lausa. Kunagi ma lähen sinna tagasi, kraami ostma, näiteks kõrvarõngaid. Seal on veel need söögiputkad, hiina, tai, jaapani, mehhiko jms omad, kes kogu aeg hõikavad et tule ja proovi jne- kui nii iga ühe juures proovida siis saab kõhu täis. Ostsime ühe hiina toidu putkast endale süüa. 4 naela eest saab mega portsu, ja valida võid kõike mis seal leti taga on: nuudlid/riis, erinevad kanad, seened, krevetid jms värk. Megaaaa hää on too. Kõht sai ka nii täis et punnis kohe, ega nii hääd kraami ei saa ju alles ka jätta. Edasi läksime loomaaeda otsima, Kati väitis, et aia tagant näeb kaelkirjakuid. Algul panime suunaga veidi pusse. Läksime läbi ühe pargi, kust mäe otsast oli Londoni linna tähtsamaid hooneid näha. Istusime murul nats, lasime leiba luusse. Ilus vaade oli. Jõudsimegi loomaaia aia taha, sisse ei läinud, sest pilet üsna kallis. Laupäeval oleks seal liiga jõhker ka, nii palju rahvast. Üle aia nägime pingviine, ja suurt oravat, kes Krissule pildi jaoks ilusti poseeris. Pargis kah Krissu üritas oravale tammetõru pähe määrida, aga ei tea kas too sai aru et see tammetõru oli või lihtsalt oli arg, üle 1m lähemale ta ei tulnud. Olime juba päris palju kõndinud, jalad olid täitsa väsinud. Ja me kõndisime veel ja veel. Läksime sinna odavasse riidepoodi, et mulle triiksärki ja musta seelikut vaadata, aga seal oli liiga palju rahvast et üldse midagi vaadata saaks. Krissu olevat ükspäev seal näinud kuidas 2 naist ühe pluusi pärast kaklesid. Algul sõnelesid, siis kätega kallale ja lõpuks põrandal maas. Loomaaed- nagu Kati ütles:D. Jah ja neid mida ma otsima tulin, loomulikult ei saanud. Koju jõudsime, siis Kati tegi mulle mega hääd salatit lõhe, brokoli, lehtede, kurgi, tomati jms-ga. Nii hää oli, ports oli ka mehe oma, kõht sai jälle väga täis. Vaatasime telekast seda UK talendi saadet, 2 lauljat olid väga head. Uni tuli ka hea.

Reede, 09.09

Kui Tallinna lennujaama jõudsin, siis venna ja Mario juba ootasid :) Pärast tuli Erik ka. Natuke aega istusime, siis mingi hetk tekkis sinna turvakontrolli ette nii meeletu suur järjekord, et pidime ka seisma minema. Mario ja Erik seisid minuga järjekorra lõpuni, enne turvameest läksid tagasi. Seal kontrollis loomulikult otsiti mu kott läbi. Mul oli kott täpselt nii ära pakitud, et kõik asjad mahuksid sisse. Aga neile ei meeldinud et mul olid kõik vedelikud (kuni 100ml loomulikult) eraldi kotis laiali, sellepärast nad sorisid. Siis oli mul tükk tegemist et see kott taas kinni läheks. Lennukis istus mu kõrvale üks naine, keskel oli vaba koht. Nägin ta luges inglisekeelset raamatut. Küsisin inglise keeles, et kas ma võin oma koti panna meie istmete vahele pingi alla. Ta vastas jaatavalt. Mingi aja möödudes küsis ta inglise keeles, kas mul seal istme taskus menüüd on. Ja siis kui stjuuardessid tulid sööki jagama, küsis ta EESTI keeles apelsini mahla! Ütlesin kõvasti, et aa, sa oled eestlane, ja siis ta hakkas ka naerma :).
Lennujaamast läksin bussiga kesklinna. Kuna Krissu oli tööl ja ma temaga kokku ei saanud, siis läksin Kati töö juurde. Mul oli 3 kotti: 22kg kohver, 8kg kott ja läpakas. Mööda metroo treppe üles-alla ronides mõtlesin küll et annan otsad. Olin nagu ehtne kaamel, higi ka lahmas kõigele lisaks. Vahepeal ma ei tundud enam oma vasakut kätt, ei oska ju kotti teise õla peal kanda. Ja peopesad läksid ka rakku sellest kohvri käepideme hoidmisest, nagu jõusaalis oli. Olime mingi tunnike Kati töö juures, siis läksime koju. Kati ise nõudis, et ta kannab ka ühte kotti ja valis kohvri. Nüüd pidi ise tõstma seda metroos trepist üles-alla. Õnneks polnud palju maad. Kati maja on äge. Esimesel korrusel elutuba, köök, teisel Kati ja Meg’i toad ning vannituba, 3. Viviani tuba. Käisime poes, sõime. Käisin dušši all, algul loomulikult ei osanud seda käimagi panna, siuksed erilised süsteemid siin. Magasin Meg’i toas, ta ise oli Indias. Nagu printsess 2 madratsil oli, seega voodi liiga pehme, aga ma olin nii väsinud et ei saand midagi aru.