Neljapäev, 29/9/11

Täna oli nii soe, et isegi sukapükse ei pidanud panema. Seelik ja lühikeste varrukatega pluus. Soe on tegelt vähe öeldud, kuum on õige sõna. 27 kraadi!!!! Rannailm ju. Täitsa selge taevas. Saan ju autoga tööle. Hommikul ütles Kaia, et Arunas läheb hiljem tööle, et ma läheks Westonisse, kus nad elavad, ja siis Arunas aitab mul pangakonto avada (ta peab kinnitama et ma seal elan, sest nagu ma juba ütlesin, hotelli aadressiga ei saa midagi aetud). Läksin siis keset tööpäeva Westonisse rongiga. Jõudsin jaama, rong läks nina eest ära, pidin pool tundi ootama. Ja siis ôeldi et 5 min jääb ring hiljaks kah, lahe. Kuna nii vähe maad sinna, siis kontrolör ei jõudnudki minuni ja ma ei pidand pileti raha maksma :) 
Saingi konto avada, polnd mingit Eesti aadressi tõestust vaja nagu teises harus küsiti. Mu ID kaardi pildi kohta küsis ta küll, et kas see olen tõesti mina:D Kes teab, see teab. Näitasin talle siis juhiluba ka, ega toogi parem pole. Ütles et ma võiks oma dokumendid ära vahetada:D Isegi Arunas ei pidand midagi tõestama et ma seal elan. Ja siis viis ta mu tööle tagasi. 
Vahepeal oli pakk saadetud. Hea uudis, mu nimesilt, mis 3 nädalat tagasi telliti, saabus. Olen jube tähtis sellega nüüd:) Väga imelik oli apteegis täitsa silditult ringi kõndida.
Kohalikust lehest leidsin ühe kuulutuse, 1-toaline, kesklinnas (Westonis). Kaiaga arutasime, et algul pole ikka mõtet Bristolisse kolida, kalliks läheb. Westonist saaksin autoga tööle ka, ei peaks rongi peale raiskama. Igatahes, plaan on siis ikkagi jaanuarini Westonis olla. Ja siis kindlalt Bristol. Sain töökaaslasega linna. Korterist niipalju, et meeldis. Kesklinnas, korralik vannituba. Tuba on küll väike, aga 2x suurem kui eelmine ühikatuba, niiet saab hakkama:) Mõtlen veel nats ja hellan vast homme ära. 
Rongiga tagasi, suht pime juba. Kui oma rongijaama jõudsin, juba kottpime. Kõndisin ja trükkisin samal ajal jälle. Poolel teel on ragbi klubi. Vahtisin ekraani ja äkki veeres suure hooga see naljakas pall mu jalgade eest tänavale. Pidin loomulikult päästma hakkama kohe. Seelik seljas jooksin tänavale, lõin vasaku jalaga palli tagasi täpselt poisile. Too ütles ka midagi aga mai saand aru, kuulasin muusikat. Ja nii siis.. ÜKSKORD PIDI SEE JUHTUMA!!!!! Astusin selle hunniku sisse mida ma olen püüdnud see 2 nädalat vältida. Õnneks see oli lapikuks sõidetud ja kuiv. Pärast meeleheitlikku kinga vastu muru hõõrumist tundus et tald sai siiski puhtaks. Edasi kõndides oli mingi hetk nii pime, et oma kätt ka ei näinud. Õnneks iPod valgustas:) ma olen päris kindlasti ainuke inimene kes nendel tänavatel kõnnib, sest valgustus ei põle, kuigi postid on. Hoiavad kokku, ega nad ei tea ju et üks hull ikkagi kõnnib. Jõudsin ilusti hotelli :)